Eesti maalikunstnike Liidu kevadnäitus 2010 „House-Party vol 2“ Haus galeriis, Tallinnas 23.04.2010-22.05.2010
Kontakt
E-mail: airi@airiluik.eu
Eesti maalikunstnike Liidu kevadnäitus 2010 „House-Party vol 2“ Haus galeriis, Tallinnas 23.04.2010-22.05.2010
Näitus Eesti Rahvusraamatukogus.
Kuninga õukond – Unenägu või tegelikkus – kes teab, mis on tegelikkus? Või kas peab seda teadma või sellest mõtlema?
Olematu kuninga ümber on kahekümne aasta jooksul koondunud täiesti reaalne õukond. Kuninga kohalolematus pole takistanud õukonnal koguneda – kõigepealt tuli Preester, üsna varsti saabusid Kuninganna ja Sõjamees – tõenäoliselt kuninga jaoks kõige olulisemad tegelased. Siis Kuninga Narr – ilma kelleta poleks ükski õukond elujõuline. Ja Filosoof, et takistada rahulolu teket. Sõnumitooja saabumist oodati pikisilmi – sõnum on ju kõigi mõtiskluste algtingimus. Lõpuks saabus Veinimeister, et kogu seda seltskonda mingi ühise tegevusega koos hoida. Nõnda on elav õukond olematu kunina ümber – või polegi see kuningas nii olematu?
2008 illustratsioonide näitus juunis Eesti Lastekirjanduse Keskuse trepigaleriis
Illustratsioonid Kertu Saksa lasteraamatule “Maia lood”
Näitus Eesti Rahvusraamatukogus.
A.Baricco on kirjutanud oma raamatu kohta järgmist:
See ei ole romaan. Ega jutustus. See on lugu… Kõigil lugudel on oma muusika. Sellel siin on valge kõla.
Sellega annab autor vihje, mis viitab muusikale ja värvidele tema teoses. Ta seostab lood muusikaga, muusika kõla värviga. Ka minule on alati tundunud, et kõlal on värv või kuju, sõnadel nende kõla järgi on olemas teine plaan, millel ei pruugi nende tähendusega midagi ühist olla või on see side kaudne. Kirjandusteose ülesehitust võib võrrelda muusikateose ülesehitusega, aga mitte ainult. Muusikateooriast lähtuvalt on olulised kordused, iga kord veidi erinevad, peateema, kõrvalteema, nende arendused ja töötlused, muidugi ka sissejuhatus ja lõpp. Korduvad näiteks Jaapanisse sõidu motiivid. Huvitav on kuidas muutuvad kohalike ütlused Baikali kohta. Baikal on: meri, saatan, viimne lõpp, pühak. Siin näen teoses eredaid erksiniseid sähvatusi, muusikas oleksid need siis erilise ootamatu kõlaga kohad; kirjanduses huvitavad tekstikatkendid..-Ta peatus, tänas Jumalat, sisenes linna jalgsi; lugedes oma samme, et anda neile igaühele nimi ja et neid mitte iial unustada. Jaapanis veedetud aeg on edasi antud Jaapani miniatuuridena. Tekib selge värviline pilt ja kordused värvides.- Ainus nähtav märk tema võimust oli naisterahvas, kes lebas liikumatult tema kõrval, pea Hara Kei süles, silmad kinni, käsivarsi katmas avar punane rõivas, mis laius tema ümber tuhakarva niinematil nagu tuleleek… Märkamatu liigutusega laskis ta kukkuda oranži rõiva kõrvale oma kinda… See oli oranzi värvi latern. Ja kadus öhe, see väike põgenev tuluke… Suurepärased katted, siid ümbritsemas kandetooli tuhandes värvitoonis… Kui mõelda teost muusikana, oleks Jaapani teema kõrvalteema. Tihti ongi kõrvalteema huvitavam, ilmestab peateemat, lõikub temasse. Ilmselgelt on ka punasel ja oranžil värvil oma tähendus. Tervikuna tekib värvide rütm, tekib selline kompositsioon, millel pole kindlat keskpunkti. Seepärast ongi „SIID“ kõik korraga – muusika, kirjandus, maal.
Minu maale võib vaadata ka nagu sellele raamatule mõeldud illustratsioone.
Skulptuuri valmimise juures on erinevad etapid: savikuju – kipsvorm – vahakuju – šamottvorm – pronkskuju. Jälje liikumine on kahesuunaline. Kipsvorm on jäljend/jälg savikujust – seega üks liikumine on tagasi savi juurde, millelt võetakse jäljend. Teine liikumine on edasi vahakuju juurde, kus jäljendist/jäljest saab samal ajal talle eelnenu ja järgnev – sedakorda vahakuju, mis kordab savikuju jne. kuni pronkskujuni välja. Kõigepealt kuju ilmub (joonis 1, 2 ja 3), savi hävib kui kipsvormi võetakse. Saabus aeg, mil kuju elab varjuelu – see, mis oli kuju, saab tühjuseks ja on olemas vaid selle tõttu, mis teda ümbritseb (joonis 4). Negatiivsesse jäljendisse valatakse sula vaha, kuju saab olevaks (joonis 5). Jälle muutis kord olemine ja mitteolemine oma asukoha. Vahast kuju suletakse šamottvormi (joonis 6) ja vaha sulatatakse sealt välja, tema asemele tuleb pronks (joonis 7). Mis siis ikkagi on jälg, kas olemine või mitteolemine? Kas vastus sellele jätab jälje?
Kuulub 2005. aastal Tartu Kunstnike Majas toimunud Eesti Kujurite Ühenduse näituse “Jälg” juurde.
2003/2004 isiknäitus Pöördumine valgusesse Kastellaanimaja galeriis, Tallinnas
Vaata lisaks: “Pöördumine (v)algusesse”
Idee sai alguse sellest, et sattusin kord Pöide kirikusse. Tema lummav valgus tekitas soovi seal kord näitus korraldada. Oli erinevaid mõtteid, osa neist seotud tantsuga, liikumisega, pöörlemisega. Tegelikkuses toimusid tants ja installatsioon akendest erineval ajal, kuid video võimaldab kõike ühendada.
Puhta valge valguse vastandamine iidse ja kulunuga, samas nende suurepärane koosmõju, sai installatsioonis oluliseks. Vana kirik, mis on ometi säilitanud valguse endas, hoolimata oma müüride lagunemisest. Vanad aknaraamid, mille kulunud raamistuses on valge helendav klaas oma kujundite ja sümbolitega. Tol hetkel tundus, et klaasil kujutatu sai endale kiriku sisemise valguse, mistõttu hämarusest hoolimata helendama hakkas. Pöördumine valgusesse on ka pöördumine algusesse. Liikumine toimub ringjoont mööda, valguse seisukohalt pole oluline, millises ajapunktis ollakse. Sõna pöördumine tähistab nii tagasipöördumist, kui ka pöörlevat ringis liikumist, milles on koos nii algus kui ka lõpp (e. lõpmatus). Kujundite ja sümbolite valikul on osaliselt inspiratsiooniallikaks ka Friedrich Nietzsche teos “Nõnda kõneles Zarathustra. Raamat kõigile ja ei kellelegi.” Teoses on juttu üli(e)inimesest. Inimene on köis üle kuristiku, ta on teel üli(e)inimese poole. See on eneseületamise tee, mida võiks ka nimetada teekonnaks valguse poole või pöördumiseks (v)alguse poole. Tagasitulek algusesse. Ennast ületada saab tundes enda põhja. Seega on installatsioonis tegemist mitmekihilisusega.
Suvist näitust Pöide kirikus jätkas ja täiendas talvine näitus “Pöördumine valgusesse” Kastellaanimaja galeriis. Kui suvine näitus oli rajatud rohkem liikumisele, siis talvine näitus oli mõeldud rohkem staatilisena. Osad eraldusid tervikust ja iga aken omandas ka eraldiseisvana oma tähenduse.