Skulptuuri valmimise juures on erinevad etapid: savikuju – kipsvorm – vahakuju – šamottvorm – pronkskuju. Jälje liikumine on kahesuunaline. Kipsvorm on jäljend/jälg savikujust – seega üks liikumine on tagasi savi juurde, millelt võetakse jäljend. Teine liikumine on edasi vahakuju juurde, kus jäljendist/jäljest saab samal ajal talle eelnenu ja järgnev – sedakorda vahakuju, mis kordab savikuju jne. kuni pronkskujuni välja. Kõigepealt kuju ilmub (joonis 1, 2 ja 3), savi hävib kui kipsvormi võetakse. Saabus aeg, mil kuju elab varjuelu – see, mis oli kuju, saab tühjuseks ja on olemas vaid selle tõttu, mis teda ümbritseb (joonis 4). Negatiivsesse jäljendisse valatakse sula vaha, kuju saab olevaks (joonis 5). Jälle muutis kord olemine ja mitteolemine oma asukoha. Vahast kuju suletakse šamottvormi (joonis 6) ja vaha sulatatakse sealt välja, tema asemele tuleb pronks (joonis 7). Mis siis ikkagi on jälg, kas olemine või mitteolemine? Kas vastus sellele jätab jälje?
Kuulub 2005. aastal Tartu Kunstnike Majas toimunud Eesti Kujurite Ühenduse näituse “Jälg” juurde.