Alates 12. märtsist kuni 26. märtsini 2013 on Eesti Rahvusraamatukogu fuajeegaleriis avatud minu maalide näitus “Kuu valgustamata pool”
Kogesin, et kuulates muusikat ja samal ajal ka maalides, on muusika mõju veelgi suurem, kuulamisele lisandub ka tegevus. Ka süvenesin muusikasse palju enam, sest kuulasin ühte ja sama teost kogu selle aja, mis kulus maalimiseks – kuu või kahe kuu jooksul – vastavalt sellele kui kiiresti maal valmis.
Maalid on loomult staatilised, kuid koos muusikaga muutusid nad liikuvaks. Midagi muutus ka muusika juures – varem ühtne ja voogav muusika, milles küll olid erinevad kihid korraga samal ajahetkel olemas, muutus maalimise erinevate etappide tõttu eraldatud osadeks ja iga osa oli sel hetkel iseseisev.
Ka maal muutub ajas kiiresti, sest iga pintslilöök loob uue kihi, kuid siiski muusikast aeglasemalt ja nii kulges ka muusika aeglasemalt ja võimalus seda sügavamalt mõista suurenes. Paraku on ka maal osaliselt sama kaduv kui muusika, sest lõpuks ei jää algsed kihistused näha ja nähtavaks jääb viimane. Muusika elab sel hetkel kui seda kuuled, järgmisel hetkel on ta muutunud ja ainult mälu seob järgmist hetke eelnevaga.
Osa maalidest on lisaks A. Pärdi muusikale inspireeritud ka S. Kierkegaardi või Fr. Nietzsche filosoofiast. Olen filosoofiliste tekstide mõjul tekkinud kujundeid kasutanud erinevates teostes ja ka sel korral ühendasin mõne neist kujunditest muusikaga – kui need tundusid sellega kokku sobivat.
Loomulikult on maalidel nähtud kujundid ainult minu tõlgendus muusikast ja seal peitub lõpmatult palju tõlgendamise võimalusi. Muusikapala kuuldavaks saamine muudabki selle algselt varjusoleva ala olemasolevaks – valgustab seda peidus olnud poolt.
