Idee sai alguse sellest, et sattusin kord Pöide kirikusse. Tema lummav valgus tekitas soovi seal kord näitus korraldada. Oli erinevaid mõtteid, osa neist seotud tantsuga, liikumisega, pöörlemisega. Tegelikkuses toimusid tants ja installatsioon akendest erineval ajal, kuid video võimaldab kõike ühendada.
Puhta valge valguse vastandamine iidse ja kulunuga, samas nende suurepärane koosmõju, sai installatsioonis oluliseks. Vana kirik, mis on ometi säilitanud valguse endas, hoolimata oma müüride lagunemisest. Vanad aknaraamid, mille kulunud raamistuses on valge helendav klaas oma kujundite ja sümbolitega. Tol hetkel tundus, et klaasil kujutatu sai endale kiriku sisemise valguse, mistõttu hämarusest hoolimata helendama hakkas. Pöördumine valgusesse on ka pöördumine algusesse. Liikumine toimub ringjoont mööda, valguse seisukohalt pole oluline, millises ajapunktis ollakse. Sõna pöördumine tähistab nii tagasipöördumist, kui ka pöörlevat ringis liikumist, milles on koos nii algus kui ka lõpp (e. lõpmatus). Kujundite ja sümbolite valikul on osaliselt inspiratsiooniallikaks ka Friedrich Nietzsche teos “Nõnda kõneles Zarathustra. Raamat kõigile ja ei kellelegi.” Teoses on juttu üli(e)inimesest. Inimene on köis üle kuristiku, ta on teel üli(e)inimese poole. See on eneseületamise tee, mida võiks ka nimetada teekonnaks valguse poole või pöördumiseks (v)alguse poole. Tagasitulek algusesse. Ennast ületada saab tundes enda põhja. Seega on installatsioonis tegemist mitmekihilisusega.
Suvist näitust Pöide kirikus jätkas ja täiendas talvine näitus “Pöördumine valgusesse” Kastellaanimaja galeriis. Kui suvine näitus oli rajatud rohkem liikumisele, siis talvine näitus oli mõeldud rohkem staatilisena. Osad eraldusid tervikust ja iga aken omandas ka eraldiseisvana oma tähenduse.
